Averonika Beekmann
Pereema ja õpetaja Türil

Jõulud vanaema ja vanaisa juures

“Saada lapsed jõulude ajal päevaks-paariks meile. Oleks nii tore, kui nad vahel ka meile saaksid.”

Ema ütles, et just nii oli vanaema palunud. “Ja kui järele mõelda, siis tõesti, miks ka mitte. Ega te sinna kauaks ei lähe, kaheks päevaks ainult.” 

Kuna buss sinna laante ja metsade taha sõitis vaid paar korda päevas, siis bussigraafiku järgi sai paika pandud ka külastusgraafik: bussiga sinna, üks jõuluajaõhtu vanavanemate talus ja uuel päeval bussiga linna tagasi. Mõeldud-tehtud. 

Kuna kahel väikesel, vaid aastase vahega sündinud tüdrukul ei olnud linnast kaugel, kusagil tundmatute metsade servas elava vanaema-vanaisaga muud suhet kui et tundsid nad linnas ära, tundus mõte esiti pelutav. Aga võib-olla on seal isegi huvitav ja tore… Mõte maavanaema ja -vanaisa talust jõulude ajal võiks kõlada piisavalt kutsuvalt. Ja kahekesi on seltsim ka.

Ilm oli ilus ja karge, lõputu lumi sätendas päikesesäras. Kui see lumevalgus vaid ei oleks eile õhtul olnud lumepimedus. Ja öösel mingi kummaline kahevahelolek – rammestava ööune asemel ääretu ärasoovimine.

Kahest väikesest linalakast-koolieelikust on saanud tegusad naised, emad oma lastele. Igal jõuluajal meenuvad need kaks päeva – ja ärkab väike hirmunud laps –, eriti üks õhtu ja öö ja hommikune bussiaja ootamine. “Ei, me tahaksime ikka selle bussiga koju minna, pole vaja järgmist oodata.”

Peaaegu võõraks jäänud vanaisa-vanaema juures oleks ju ehk toregi olnud, kui jõulud ei oleks tähendanud nende jaoks viinapudeleid laual, käpuli ja hädapärast voodini roomamist, purjus külasõpru laua ääres, lastele seljapööramist ja vaid oma huvide ja “rõõmudega” arvestamist.